Nõukogude valitsuse teade NSV Liidu NATO liikmeks saamise kohta 31. märts 1954

31. märtsil 1954. aastal saatis Nõukogude valitsus ametliku teate Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa valitsustele, teatades oma valmisolekust NATOga ühineda. Kõik arutelus osalenud NATO riikide esindajad leidsid, et NSVLi kohaldamine oli puhtalt propaganda. NSVLi keelati NATOsse siseneda. "Amatöör" avaldab nõukogude valitsuse märkuste teksti.

Nõukogude valitsus peab vajalikuks juhtida Prantsuse valitsuse tähelepanu järgmistele asjaoludele.
Nõukogude Liit järgib järjekindlalt rahu säilitamise ja riikide vaheliste suhete parandamise poliitikat. See kajastub ettepanekutes relvastuse üldise vähendamise ning aatomi- ja muude massihävitusrelvade keelustamise kohta, mille Nõukogude valitsus esitas ÜRO-le.
Kui üldise relvade vähendamise ja aatomienergia- ja muude massihävitusrelvade keelustamise küsimus lahendataks, kõrvaldataks käimasoleva relvavõistluse raske koormus ja kõrvaldataks oht, et selliseid olulisi teaduslikke avastusi kasutatakse aatomienergia hävitava kasutusena. Selle probleemi lahendamine aitaks oluliselt kaasa rahu ja rahvaste julgeoleku saavutamisele.
Nagu teada, ei olnud eespool nimetatud oluliste küsimuste kohta asjakohaste rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine seni tekkinud raskuste tõttu võimalik. Selline asjaolu ei tohiks siiski kahjustada selliste lepingute sõlmimise katsete tähtsust, eriti neid, mis on võetud suurriikide poolt, kellel on eriline vastutus universaalse rahu säilitamise eest. Mis puutub Nõukogude Liitu, siis ta nõuab jätkuvalt vajadust relvade ja riikide relvajõudude olulise vähendamise järele ning sõlmida kokkulepe, mis välistab võimaluse kasutada aatomienergiat inimeste hävitamiseks ja massihävituseks.
Riikide püüdluste tähtsus kasvab üha enam, eriti arvestades aatomirelvade pidevat kasvavat hävitavat jõudu ja pealegi vesinik relvade väljanägemist, mis on mitu korda võimsam kui aatomirelvad. Pole kahtlust, et tuumarelvade ja vesinikurelvade kasutamine sõjas toob inimestele sõnumamatu kannatusi. See toob kaasa tsiviilisikute massilise hävitamise ja suurte linnade, tänase tööstuse, kultuuri ja teaduse hävitamise, maailma juhtivate pealinnade hävitamise, mis on tsivilisatsiooni keskused.
Võttes arvesse vastavaid katseid lihtsustada kokkuleppe saavutamist nendes olulistes küsimustes, põhineb nõukogude valitsus veendumusel, et rahu loomiseks on veel teisi, veel kasutamata võimalusi. Kõigepealt tuleb mainida Euroopa julgeoleku tugevdamise tähtsust, sest rahu säilitamine Euroopas on kahtlemata oluline universaalse rahu säilitamiseks ja uue maailmasõja ennetamiseks.
Selle veendumuse põhjal esitas Nõukogude valitsus ettepaneku, mis tagaks Euroopa julgeoleku enne Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu välisministrite kohtumist ning esitas Euroopa kollektiivse julgeoleku lepingu aluste eelnõu. Projektiga luuakse ühine Euroopa julgeolekusüsteem, mis põhineb kõigi Euroopa riikide kollektiivsetel katsetel.
Kõik Euroopa riigid, sõltumata nende sotsiaalsest süsteemist, võivad osaleda, sealhulgas Saksamaal. Lisaks võib Saksamaa ühinemise ajaks alla kirjutada Saksamaa Demokraatlik Vabariik ja Saksamaa Liitvabariik. Ühe osaleva riigi relvastatud rünnaku korral näeb leping ette, et rünnatud riik saab kogu võimaliku abi, sealhulgas relvajõudude kasutamise, et taastada ja säilitada universaalne rahu ja julgeolek Euroopas. Seega on Euroopa lepingu eelnõu eesmärk luua tõhus kollektiivse julgeoleku süsteem Euroopas kooskõlas ÜRO põhikirja põhimõtetega. Üleeuroopalise kollektiivse julgeolekusüsteemi loomine lõpetaks vastandlike sõjaliste rühmituste moodustamise Euroopas. Selliste rühmade loomine toob paratamatult kaasa riikide vaheliste suhete halvenemise, suurenenud vaenulikkuse ja usaldamatuse, rääkimata sellest, et sellega kaasneb relvavõistlus, millel on kõik sellest tulenevad tagajärjed.
Samuti tuleb meeles pidada, et ühe sõjalise riikide rühma loomine toob paratamatult kaasa teise riigi samalaadse tegevuse, et tagada nende julgeolek. Selle tulemusena tekib olukord, kus riikide vahelised suhted ei põhine soovil teha koostööd rahu säilitamise huvides, vaid püüab kompenseerida teineteise tegevust, mis suurendab pingeid riikidevahelistes suhetes ja seega suurendab uue sõja ohtu.
On võimatu ignoreerida asjaolu, et nii esimest kui ka teist maailmasõda eelnesid vastandlike sõjaliste blokkide moodustamine ja Euroopa jagunemine kaheks vaenulikuks laagris. Me ei tohi unustada ka Saksa militarismi eriti ohtlikku rolli sellistes sõjalistes rühmades ja esimese ja teise maailmasõja ajal. Kõik see rõhutab, kui oluline on asendada vastandlike sõjaliste rühmituste loomise poliitika kõigi Euroopa riikide tõhusa koostöö poliitikaga, et säilitada ja edendada rahu põhjust.
Selline koostöö kõigi Euroopa riikide, suurte ja väikeste vahel, sõltumata nende sotsiaalsest süsteemist, aitaks vältida seda, et Euroopa saaks perioodiliselt laastavatesse sõjadesse, mis toimub Euroopa riikide ajaloo järgi viimase sajandi jooksul. Just sel põhjusel juhib Nõukogude valitsus taas ja jälle Prantsuse valitsuse ning Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide valitsuste tähelepanu sõjaliste blokkide moodustumisest tulenevale ohule.
Näiteks juhtis Nõukogude valitsus sellele asjaolule tähelepanu nn Euroopa Kaitseühenduse loomise plaanidele, plaanidele, mis viivad Saksa militarismi taaselustamiseni koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega, mis on Euroopa rahule ohtlikud, eriti Lääne-Saksamaa naabrite julgeolekule. Euroopa Kaitseagentuuri loomine näeb ette suletud sõjalise rühma loomise kuue Euroopa riigi poolt, mille raames korraldatakse nn Euroopa armee, mis koosneb Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Madalmaade, Luksemburgi ja Lääne-Saksamaa relvajõududest.
Selle Euroopa armee peamine roll on määratud Lääne-Saksamaa relvajõududele, mida juhivad natside kindralid. See on vastuolus kohustusega takistada Saksa militarismi taaselustamist, mida Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid on endale võtnud, ja nendega koos Nõukogude Liitu. Lisaks on plaanis luua mitu tosinat Lääne-Saksa rajooni.

Samuti on hästi teada, et Euroopa armee loomise plaane silmas pidades töötavad Lääne-Saksamaa valitsevad ringid avalikult Lääne-Saksamaa taasmilitariseerimise ja igasuguste korrapäraste relvajõudude korraldamise nimel; nad ei pea enam vajalikuks varjata oma agressiivseid eesmärke naaberriikide vastu. Sel põhjusel on Euroopa rahumeelsed riigid, eriti Lääne-Saksamaa naabrid, mures oma julgeoleku pärast, kuna Saksamaa ähvardav militarism ja Lääne-Saksamaa kaasamine Euroopa Kaitseühendusse on ohus.

Saksa militarismi taaselustamine ja sõjaliste blokkide loomine Euroopas mitte ainult ei aita kaasa rahu põhjustamisele, vaid valmistavad ette ka uue sõja. Täna, rohkem kui kunagi varem, peavad kõik rahumeelsed riigid ja ennekõike peajõud suunama oma jõupingutused uue sõja ennetamiseks ja tagama, et Euroopa rahvad, kaasa arvatud sakslased, selles ei osaleks, ohtlik riikidele. Seda on võimalik edukalt saavutada, kui vastanduvate sõjaliste blokkide asemel luuakse julgeolekusüsteem, mis põhineb kõigi Euroopa riikide ühistel jõupingutustel.
Samal ajal aitab sellise kollektiivse julgeoleku süsteemi loomine Euroopas kaasa üldise rahu saavutamisele. Sel põhjusel saab Euroopa kollektiivse julgeoleku idee paljudele riikidele ja suurtele rahvusvahelistele jõududele aktiivset toetust, eriti pärast Berliini kohtumist.
Kui Nõukogude ettepanekut üleeuroopalise lepingu sõlmimiseks uuriti Berliinis toimunud kohtumisel, tekkisid erimeelsused, mis ei võimaldanud kokkuleppele jõuda. Arvestades asjakohase kokkuleppe sõlmimise tähtsust sellises olulises küsimuses, peab nõukogude valitsus siiski vajalikuks jätkata kõnealuse ettepaneku arutamist.
Seoses nõukogude ettepanekuga kollektiivse julgeoleku tagamiseks Euroopas väljendati arvamust, et Ameerika Ühendriikide väljajätmine kollektiivse julgeoleku lepingust Euroopas on ebasoovitav. Seda asjaolu silmas pidades ja võttes arvesse ka Ameerika Ühendriikide osalemist natside agressiooni vastu võitlemisel teise maailmasõja ajal ja vastutust sõjajärgse lahenduse eest Euroopas, mida Ameerika Ühendriigid kannavad koos Nõukogude Liidu, Prantsusmaa ja Suurbritanniaga, ning valitsuse väljendatud seisukohta USA kohtumisel Berliinis ei näe nõukogude valitsus omalt poolt mingeid takistusi USA osalemise küsimuses Euroopa kollektiivse julgeoleku lepingus. Seega kõrvaldatakse siiani Euroopa kollektiivse julgeolekusüsteemi kokkuleppe sõlmimisel tekkinud raskused.
Uurides Nõukogude ettepanekut luua üleeuroopaline leping Berliinis toimunud kohtumisel, tõstatati ka küsimus Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni rolli ja rolli kohta seoses kollektiivse julgeolekusüsteemi loomisega Euroopas. Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide esindajad väitsid, et NATO tegevus oli kaitsev ja mitte suunatud ühegi riigi või riikide rühma vastu. Sarnaseid avaldusi esitasid Prantsusmaa ametlikud esindajad ja Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia kõnelejad, kuna Berliini kohtumine lõppes nõukogude ettepaneku üle üleeuroopalise kollektiivse julgeolekusüsteemi aruteluga.

Nõukogude valitsuse seisukoht Põhja-Atlandi lepingu suhtes on hästi teada. NSV Liidu valitsus ei jaganud ja tänaseks ei jaga arvamust lepingu kaitsvuse kohta. Nõukogude valitsus lähtub asjaolust, et Põhja-Atlandi leping on riikide grupi suletud liit ja ignoreerib uue Saksa ohu ennetamise probleemi. Ja kuna kõik Hitleri-vastase koalitsioonile kuuluvad suurriigid ei allkirjastanud seda lepingut alles, ei saa Põhja-Atlandi lepingut pidada vaid Nõukogude Liidu vastu suunatud agressiivseks paktiks.
Arvestades sobivaid tingimusi, on üsna ilmne, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon võib kaotada oma agressiivse olemuse, kui kõik Hitleri-vastase koalitsiooni liikmesriigid oleksid selle osa. Nõukogude valitsus väljendab rahulolu säilitamise ja rahvusvaheliste suhete pingete vähendamise muutumatute välispoliitiliste põhimõtete alusel oma valmisolekut koos asjaomaste riikidega uurida, kas Nõukogude Liit saab NATOga ühineda.
Arvestades asjaolu, et Prantsusmaa, Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide valitsused deklareerivad oma soovi leevendada ülemaailmseid pingeid ja edendada rahu põhjust, loodame, et nad pooldavad meetmeid, mille tulemusena Põhja-Atlandi leping muutuks tõeliselt kaitsevaks ja paneks aluse vältida Saksamaa osalemist sõjalistes ühendustes.
Sel juhul lakkab Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon olemast suletud sõjaväeline riikide liit; see oleks avatud teistele Euroopa riikidele, mis koos tõhusa kollektiivse julgeoleku süsteemi loomisega Euroopas oleks oluline vahend üldise rahu tugevdamiseks. Nõukogude valitsus usub, et selles küsimuses tekkivate küsimuste lahendamine on võimalik kõigi asjaomaste riikide rahuloluks ja aitab luua püsivamat rahu ja suuremat julgeolekut kõigi rahvaste jaoks.

Loading...